Wolf tagasi Belgias pärast 100 aastat, tekitades poleemikat

Jan Gouwy näitab meile, kuidas hunte jälgida.

Flandria Looduse ja Metsauuringute Instituudi (INBO) teadlane jalutab meid mööda maapiirkonda Belgia idapoolses Limburgi provintsis.

Varsti märkab ta hundijälge, mida enamik meist kunagi ei märkaks. Kergelt pori sisse surutud esikäpa jälg on ilmselt vaid paar päeva vana.

Esimest korda enam kui 100 aasta jooksul on siin asuma asuma väike hulk neid kiskjaid.

Kunagi kütiti Euroopas laialdaselt hunte. Kohalik folkloor räägib, et enne nende hiljutist naasmist lasi Belgias viimase hundi maha riigi kuningas Leopold II 1890. aastatel.

Hinnangud on erinevad, kuid praegu arvatakse, et riigis elab umbes 15–20 hunti, millest üks on Flandrias ja teine ​​​​Valloonia lõunaosas, samuti üks äsja elama asunud paar.

Arvud on palju suuremad näiteks naaberriikides Prantsusmaal ja Saksamaal, kus praegu arvatakse elavat sadu kiskjaid. Ühendkuningriigi valitsus on vahepeal välistanud huntide taastoomise.

See on osa laiemast laienemisest Euroopas, mis tekitab mõnes kogukonnas ärevust, kuid looduskaitsjad tervitavad seda.

Kuid selle looma taaselustamine, ehkki mitte ainult ühe teguri taga, pole kindlasti lihtne loodusakt.

“Põhjus, miks nad tagasi on, on peamiselt õiguskaitse,” ütleb Jan.

Huntide kaitse kehtestati Berni konventsiooni ja sellele järgnenud 1992. aasta ELi elupaikade direktiivi alusel. See keelas mõne erandiga hundi tahtliku püüdmise või tapmise.

“Alates 1990. aastate algusest on Euroopas palju juhtunud ja hunt hakkas tõesti üle kogu kontinendi laiali minema,” selgitab Jan.

2022. aasta septembris tehtud üleeuroopalises hinnangus öeldi, et “pärast tõsist vähenemist 20. sajandi esimesel poolel” viitavad parimad saadaolevad andmed nüüd sellele, et “hundide koguarv ELi 27 liikmesriigis on tõenäoliselt suurusjärgus 19 000”.

Jan luurab hundi väljaheidete jäänuseid, mis pärast vihmasadu koosnevad nüüd peamiselt saagi karvadest.

Piirkonnas tehtud toitumisanalüüsides on leitud, et hundid söövad peamiselt metskitse ja metssiga.

Kuid umbes 15% nende toidust moodustavad kariloomad. Seda teab kohalik lambakasvataja Johan Schouteden hästi.

“Hunt on meil alati meeles,” ütleb ta mulle, kui seisame kerge vihmasaju all põllul, kus karjatavad tema lambaid ja mida ümbritseb elektrikarjus.

“Võime kasutada rohkem juhtmeid, kasutada rohkem pulkasid. Hundikindlat tara pole olemas. Hunt on nii tark, ajab igast aiast üle.”

Tema sõnul on kümneid tema lambaid tapetud alates sellest, kui hundid 2018. aastal Belgia selles osas esimest korda uuesti ilmuma hakkasid.

Olukord on viimastel aastatel tekitanud proteste, 2021. aastal on meeleavaldusega liitunud 3000 kohalikku.

Johanil on fotod oma surnud kariloomadest, kuid paljud neist on avaldamiseks liiga graafilised.

Kaotatud loomade eest makstakse hüvitist ja elektripiirde eest raha, kuid Johani sõnul ei kata see tegelikku maksumust.

“Ma tahan hundiga koos elada,” ütleb ta. “Kui me saame palka kogu lisatöö ja kogu lisatöö eest, mida peame tegema.”

Teised pooldavad radikaalsemaid vastumeetmeid, mõned EL-i seadusandjad hääletasid hiljuti hundi kaitstud staatuse alandamise poolt.

See oli mittesiduv resolutsioon, kuid pooldajad väidavad, et rahvastikul ei saa kasvada ilma tugevama kontrollita.

Rootsis lasti jaanuarist veebruarini valitsuse loa saanud tapmise käigus maha 57 hunti. Vastased on seadnud kahtluse alla tapmise seaduslikkuse.

Teema pälvis ka värsket tähelepanu, kui mullu Saksamaal hundi tappis Euroopa Komisjoni presidendile Ursula von der Leyenile kuulunud poni Dolly.

Hundil – kelle ametlik nimi on GW950m – on nüüd antud hukkamislitsents, kuna seda on seostatud korduvate rünnakutega. Komisjoni hinnangul laiemale olukorrale ei oodata 1992. aasta elupaikade direktiivi uuesti avamist, vaid pigem olemasolevate paindlikkuse uurimist.

Tagasi Belgias koos Jan Gouwyga rajale minnes ütleb ta, et pärast enam kui sajandit huntideta pole üllatav, et nende naasmine on tekitanud “paanikat”.

“Inimesed peavad oma käitumist kohandama. Nad peavad ehitama tugevad tarad. Kui nad seda teevad, on huntidega koos eksisteerimine täiesti võimalik.”

Aga ma küsin Janilt, mis on tegelikult positiivset huntide taastekke kohta Euroopas?

Ta ütleb, et röövloomad aitavad haiguste taset alla suruda, sest nad röövivad haigeid ja noori – ja vastab oma küsimusele.

“Peate küsima, kas kõigel peab olema positiivne mõju sellele, kuidas me seda inimestena näeme, ” ütleb ta.

“Võib-olla on mõnel loomal lihtsalt õigus eksisteerida, mitte ainult sellepärast, et nad on meile kasulikud.”

Limburgis jalutades me hunte ei näe, kuigi asjatundliku pilgu abil saate märke märgata.

Need käpajäljed tähistavad selle kiskja vaikset naasmist ja taaselustunud inimeste kokkupõrget loodusega.