مشرفIn Bagdadi võimusüda, Iraagi peaminister saabub iga päev tööle hoonesse, mida kunagi kasutas Saddam Husseini lähedane nõunik ja välisminister Tariq Aziz. Saddami-aegse kaitsehoone varemed loksuvad endiselt naabruses, 20 aastat pärast seda, kui Ameerika pomm kukkus sissetungi alguses läbi selle katuse.
Mitte kaugel asub vabariiklaste palee roheline kuppel, mis ehitati kuningas Faisal II käsul ja mida kasutas seejärel Iraagi diktaator enne USA armee okupeerimist.
Smaragdlinnana tuntud piirkonnas, Iraagi pealinna poliitilise sõlmpunktina, on säilinud hajusamad minevikujäänused: Ba’athi partei peakorter, mis oli Saddami ajal poliitbüroo ja muudeti teda hukka mõistnud õukonnaks; Agatha Christie maja lagunev suursugusus Tigrise läänekaldal; Briti arheoloogi ja araabisti Gertrude Belli haud teisel pool surevat jõge.
Teel Bagdadi lennujaama on tänapäevasem austusavaldus Iraani kindralile Qassem Suleimanile ja tema kaaslasele Abu Mahdi al-Muhandisele, mis on kujundatud autost, millega nad sõitsid, kui USA rakett nad 2020. aasta jaanuaris tappis.
Teised Iraagi suure ajaloo monumendid olid seisnud tuhandeid aastaid, kuid elasid vaevu üle suurimast šokist, millega selle rahvas oli sajandite jooksul silmitsi seisnud: sõda, mis kukutas Iraagi pikaajalise juhi ja algas järgmisel nädalal 20 aastat tagasi. 11. septembril Maailma Kaubanduskeskusele toimunud terrorirünnaku järel koorunud invasioon käivitas katastroofilise kodusõja, mille tulemusena pagulusse saadeti miljoneid inimesi ning sunditi vägivaldne võitlus võimu ja mõjuvõimu pärast, mis on piirkonda vistseraalselt muutnud.
Selle päranduste hulka kuulub Iraani julgustamine, samuti piiride purustanud ning miljoneid tapnud ja ümberasustatud Islamiriigi (IS) marodöörid ning Süüria lagunemine.
See ei olnud alati nii. Noore USA merejalaväe seersandina, kes saadeti Kuveiti invasioonile, oli Ken Griffin soovinud positiivseid muutusi teha.
“Kui alustasime oma marssi Bagdadi, olin 100% kindel, et oleme seal õigetel põhjustel,” ütleb ta. “Kui olete noor mereväelane, on mõeldamatu, et valitsus teile valetab. Või saadab teid sõtta, kui see ei pea. Kui olete selles olukorras ja leiate end lahingust, ei takista teid sellised pisiasjad nagu: “Kas me peaksime siin olema?” või “Kas see on lihtsalt?” – teate kogu südamest, et see on õige tegu.
“Kui näete Iraagi sõdurite kolonne, kes hea meelega toidu ja peavarju eest alla annavad, tugevdab see seda usku. Kui mehed, naised ja lapsed naeratavad ja lehvitavad teie kolonnile, teate kõike, mida peate teadma.
“Hiljem, kui iraaklased teid pimeduse varjus ründavad, ei usu te, et tegemist on samade inimestega, kes naeratasid ja lehvitasid. Need on halvad näitlejad, kurjad inimesed. Need, millest sa tulid vabanema. Asjaolu, et need võivad olla samad inimesed, kes naeratasid ja lehvitasid: see on küüniline tõdemus, milleks te valmis saab alles aastaid hiljem.
Iraaklaste tervitamine Ameerika vägede vabastajatena ja seejärel nende kui okupantidega võitlemine sai reaalsuseks vägede jaoks, kes olid aidanud Saddami kukutada ja seejärel sinna jääma, näiliselt selleks, et aidata riiki üles ehitada. 2003. aasta lõpuks tundus George W Bushi usk, et Iraagist saab Lähis-Ida keskmes demokraatia muutuda, valesti läbimõeldud. Kolme aastaga oli sellest saanud verine pettekujutelm, mis oli tapnud mitu tuhat USA sõdurit, üle 100 000 iraaklase ja põhjustanud riigi spiraaliga kuristikku.
Katsed edendada õigusriiki ja riiklikke sihtasutusi jõudsid vaevu juure; samuti ei tehtud jõupingutusi murda patronaažisüsteeme, mis tõmbasid riigikassast miljardeid dollareid võimsate inimeste taskutesse ja võrkudesse, millega nad end kinnistasid.
Iraagi poliitikud, kellest paljud olid Iraani toetatud paguluses elavate rühmituste liikmed, ei olnud alati pühendunud riigi ülesehitamisele ega Washingtoni projektile muuta Iraagi segadus millekski, mis võiks väärikaks väljapääsuks minna. USA toetus vähetuntud parlamendisaadikule nimega Nouri al-Maliki peaministriks saamisel 2006. aastal oli Saddami-järgses Iraagis oluline periood. Otsus teda teist korda toetada neli aastat hiljem, kui rivaal oli valimistel rohkem hääli taganud, oli aga riigi ajaloos määrav punkt.
“Maliki oli nagu nõia õpipoiss,” ütleb endine Briti suursaadik Iraagis ja Süürias Simon Collis. „Ta tahtis üles puhuda väikese tormi, mis sunniks šiiitide valijaid toetama teda kui vägimeest, kes suudab üksi toime tulla tema tekitatud ohuga.
“Selleks ajaks, kui ma 2012. aasta keskel Bagdadi saabusin, lammutasid Maliki inimesed süstemaatiliselt lahti Sahwad, mõõdukad kohalikud julgeolekujõud, mis [US general David] Petraeus oli asutatud aastal [Sunni] Anbar ja mujal Al-Qaida kaitseks Iraagis.
«Kuus kuud hiljem langes Mosul ISISe vägede kätte, kui Iraagi armee kolm diviisi murdusid ja jooksid. Isis võttis territooriumi külade kaupa, esitledes end ainsa rühmana, kes suutis kaitsta elanikkonda Maliki vägede eest, ja ainsa rühmana, kes suutis neid kaitsta Isise enda eest, kuna Bagdadi keskvalitsus Maliki juhtimisel ei saanud oma kontrolli teostada.
IS-i aastad olid Lähis-Ida kaasaegse ajaloo süngeimad. Osaliselt sündinud Iraagi rahulolematutest sunniitidest, mida võimendas islamistide vangide vabastamine Süürias, et saastada tsiviilülestõusu, ja toidetud Bagdadi sektijuhtidest, kes marginaliseerisid riigi sunniidid, suutis terrorirühmitus pretendeerida kaotatud väärikuse taastamisele. ja hoolitseda oma inimeste eest, kui valitsus seda ei teeks.
Aastatel 2014–2015 hõivas ja hoidis see enda valduses tohutul hulgal maad, rajas osa Iraagist ja Süüriast niinimetatud kalifaadi ning juhtis terroriakte naaberriikides ja mujal.
IS-i märatsemise haripunktis lahkusid mitmed miljonid süürlased Türgist paadiga Kreekasse või mööda maismaad Bulgaariasse, kusjuures Ankara ei aidanud neid peatada, sest rännet muudeti poliitiliseks tööriistaks relvaks.
Hiiglaslikud põgenikekolonnid suundusid Kesk-Euroopasse, kus Saksamaa kantsleri Angela Merkeli toetus nende raskele olukorrale tõmbas riigi paremtiivale tagasilöögi ja toitis reaktsioonilist etnilist natsionalismi kogu kontinendil.
IS-i juhitud terrorirünnakud aastatel 2015–2016 Prantsusmaal, Belgias ja Saksamaal soodustasid veelgi populismi ja etnonatsionalismi taastumist. „Immigratsioonikontroll oli Brexitite jaoks keskne teema, nagu see oli ka Poolas, Prantsusmaal ja Itaalias,“ ütleb Rym Momtaz, Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi Euroopa välispoliitika ja julgeoleku valdkonna konsultant.
Donald Trump kandideeris presidendiks immigratsioonivastasel platvormil, isegi keelates teatud riikidest pärit moslemitel USA-sse siseneda oma administratsiooni varases staadiumis. Ta ei näidanud üles vähest huvi Iraagi konflikti tagajärgedega tegelemise vastu, kuna väitis, et USA lahkumine 2011. aastal oli Washingtoni osalusele piiri pannud.
Kuna Euroopa poliitiline ja poliitiline diskursus seisis silmitsi sissepoole suunatud natsionalismiga seotud väljakutsetega ja Trump otsustas oma eelkäijate pärandit tükeldada, muutus Iraak peagi mülkaks, kuhu USA ja tema liitlased enam ei investeerinud.
Bagdadis on praegu uus raha täis ja müürid, mis lahutasid linna sektantliku vägivalla peatamiseks, on enamasti maha võetud. Linn tunneb end turvaliselt ja jõukalt. Kuid riik on endiselt nõrk ja altid välistele huvidele. Paljud suured uued hotellid ja restoranid on rahapesu tsitadlid. Riik on endiselt üks maailma korrumpeerunumaid ning õigusriik on nõrk ja seda kohaldatakse sageli juhuslikult.
“Positiivne on olnud see, et saime diktatuurist lahti ja kukutasime vana režiimi,” ütleb Karbala pühamulinna õpetaja Jassem Obeid. “Me saame osta autosid ja meil on parem elatustase; meil on rohkem vabadusi kui varem. Kuid piirkond on muutunud hullemaks, eriti Süüria ja teiste riikide jaoks.
Suures osas sunniitidest Salaheddini provintsist avanev vaade on teistsugune. “Seadus ei ole praegu tugev,” ütleb Falih al-Obeidi. “See karistab üht ja säästab teisi. Oleme nõrgad; meil on nii palju pidusid. Iraaki peaks valitsema ainult üks inimene.
Griffin on Iraagis veedetud aja pärast endiselt mures. “Kui inimesed surid, kuigi nad olid võõrad, mõjutas see mind sügavalt. Noore mereväelasena võisin inimestele silma vaadata ja öelda, et nad surid oma riigi eest võideldes.
“Mingil hetkel kaotasin selle ja nägin surmasid lihtsalt elu sügava raiskamisena. Võiks eeldada, et ma räägin lihtsalt sõpradest või ameeriklastest, kuid kurvastasin tohutu hulga tsiviilisikute pärast, kes sageli juhuslikult Maalt välja kiskuti – nad olid süüdi ainult selles, et olid valel ajal vales kohas. Paljud neist on lihtsalt hädas, et elada oma elu või säilitada normaalset elu, söödes Tigrise jõe ääres õhtust või hoides oma lapsi koolis.
