مشرف
Halastamatute sarimõrvarite käes ei kannata ainult ohvrid – sageli jääb kahju ka mõrvari süütu perekond.
Nii juhtus 48-aastase Jenn Carsoniga, kes sai kaheksa-aastaselt teada, et tema isa Michael Bear Carson oli halastamatu tapja, kes mõrvas Californias koos oma kasuema Suzan Barnesiga vähemalt kolm inimest.
13
13
Duet nimetati kurikuulsalt San Francisco nõidapjateks, kuna nad uskusid, et nende ohvritel on üleloomulikud jõud.
Jenn rääkis ajakirjale People antud intervjuus, kuidas nende kurjad kuriteod tema elule laastavalt mõjusid.
“Üheksa-aastaselt pidasin iga täiskasvanut potentsiaalseks tapjaks. Kogu maailm hirmutas mind. Samuti kartsin, et kasvan suureks ja tapan inimesi,” ütles ta.
“Ma tahan, et inimesed mõistaksid, et seda tüüpi häbitunne on nii söövitav. Ja sellepärast ma räägin oma loo.”
Paljud maailma kurikuulsamad mõrvarid elasid kunagi suhteliselt normaalset elu koos naiste ja lastega, kellel polnud aimugi nende kohutavatest kuritegudest.
Siin heidame pilgu teistele surmavate koletiste lastele.
“Teisesed ohvrid”
Melissa Moore’i isa Keith Jesperson kannab praegu kolme eluaegset vanglakaristust vähemalt kaheksa naise surnuks kägistamise eest, kuigi kunagi väitis ta, et tema ohvreid oli koguni 185.
Jespersonit kutsuti Happy Face Killeriks, kuna ta jättis oma ohvrite kehade kõrvale naerunäojoonistused.
13
13
2010. aastal paljastas Melissa, et nägi lapsena oma isa, keda ta sotsiopaadiks tembeldas, kassipoegi piinas ja tapmas ning tundis, et temal on “teine pool”.
Ta ütles 2015. aasta intervjuus: “Meie [children of serial killers] on teisejärgulised kuriteoohvrid. Me kanname seda häbi ja tahame selle eemaldada.”
Ta lisas: “Ma tunnen teatud mõttes, et olen oma isaga seotud, kuid ma ei põhjustanud valu. Kuid teadmine, et mu isa põhjustas valu, tekitab mulle valu.”
Melissa on rääkinud ka sellest, kuidas ta on pidanud otsima nõu, et saada üle külmaverelise tapjaga seotud traumast.
Eelmisel aastal paljastas ta, et praegu 67-aastane Jesperson on talle vanglast kirju saatnud, sealhulgas küsinud, miks teda tema pulma ei kutsutud, ja öelnud, et abielu ei kesta.
“Ma andsin oma mõrvarliku isa ära”
13
13
Pärast aastakümneid kahtlustamist, et tema isa Edward Wayne Edwards oli mõrvar, kogus Amy Balascio lõpuks julgust algatada 2009. aastal oma juurdlus.
Ta mäletab, et isa, kes tema ema füüsiliselt väärkohtles, oli mõrvade ja politseiuurimiste kinnisideeks – tal oli sageli väljalõikeid kohalikest kuritegudest ja ta helistas nende uurimise pärast politseisse.
Edwards kolis oma pere ümber iga poole aasta tagant keset ööd, jätmata endast jälgi.
Pärast kuudepikkust kaevamist avastas Amy lõpuks, et tema isa oli tapnud vähemalt viis inimest, ja andis ta politseisse.
Lapsed ei ole lollid. Seal olid surnukehad. Alati mõrvati keegi, kus me elasime
Amy Balascio
Pärast Edwardsi vahistamist selgus, et ta oli tapnud rohkem kui 15 inimest.
Ta mõisteti 2011. aasta augustis surmava süstiga tapmiseks, kuid ta suri loomulikul põhjusel neli kuud enne seda.
2018. aastal ütles Amy: “Lapsed ei ole rumalad. Seal oli surnukehasid. Alati mõrvati keegi kõikjal, kus me elasime.
“Kogu selle protsessi jooksul hoiate ikka veel lootust, et ta pole see koletis, kelleks ma arvan, et ta on lihtsalt minu isa ja tal on tuju.”
“Ema süüdistas mind”
13
13
Fred ja Rose West panid koos toime vägistamise, väärkohtlemise, verepilastuse ja mõrvasid 10 inimest, sealhulgas mõned nende enda lapsed, millest enamik toimus nende kodus Gloucesteris.
Uurides nende kohutavaid kuritegusid, avastasid detektiivid, et nad röövivad tüdrukuid bussipeatustes, hoiavad neid mitu päeva vangis ja piinavad neid, enne kui nende elu lõpetavad.
Nende julmused hõlmasid seda, et Rose tappis Charmaine Westi – Fredi kasutütre eelmisest abielust – ja nende tütre Heather Anni.
Fred vägistas ka omaenda tütre Ann Marie ja sundis teda prostituudina töötama.
1999. aastal helistas ta mulle vihkamisega ja süüdistas mind kõiges. Ta ütles, et oleksin pidanud surema, kui sündisin
Stephen West
Paaril oli üheksa last, sealhulgas Stephen, kes 2002. aastal vangistati selle eest, et ta seksis 14-aastase tüdrukuga, kui ta oli 30ndates eluaastates.
Aastal 2021 paljastas Stephen viimase vestluse, mida ta oma emaga pidas 20 aastat tagasi, enne kui ta ema katkestas.
“1999. aastal helistas ta mulle vihkamisega ja süüdistas kõiges mind. Ta ütles, et ma oleksin pidanud sündides surema ja muu selline. See oli häbiplekk,” meenutas ta.
“Ta oli neist kalk, kuri, kiuslik, kättemaksuhimuline, manipuleeriv inimene. Ta oli mõnes mõttes lihtsalt käsilane. Ta lihtsalt tegi seda, mida naine tahtis.
“Ma ei ütle, et ta ei saanud sellest mingit rahuldust. Olen kindel, et ta sai. Aga põhimõtteliselt oli piinamise ajendiks tema.”
69-aastane Rose teenib nüüd terve elu HMP New Hallis, kuid Fred suri 1995. aastal pärast seda, kui tappis end HMP Birminghamis eeluurimisvanglas.
“Elu koos psühhopaadiga”
13
13
Dennis Rader, kes käis 30 aastat tapmises, leidis naudingut kirjeldada end BTK tapjana – see tähendab sidumist, piinamist ja tapmist.
Ta tappis Kansase osariigis Wichitas 10 inimest ning saatis politseile ja meediale mõnitavaid kirju, milles kirjeldas oma kohutavate kuritegude üksikasju.
Kirjad olid tema allakäik, kuna need viisid tema vahistamiseni 2005. aastal – ülekuulamisel ütles ta politseinikele, et “täis tõendeid” oli tema naise Paula ja nende kahe lapsega, sealhulgas Kerri Rawsoniga jagatava kodu põrandalaudade all.
2014. aastal ütles Kerri, et perekonnal polnud aimugi, et ta on jõhkrate mõrvade taga.
Viis aastat hiljem selgitas ta: “Oleme emaga mõlemad juba varakult öelnud, et kui oleksime teadnud, oleksime läinud uksest välja karjudes ja politseisse jooksnud.
“See pole nii, et istute seal ja valmistate mehele õhtusööki, kui saate teada, et ta mõrvas 10 inimest. [We] ei teadnud, et elame koos psühhopaadiga.
“Nad oskavad väga hästi peita… Ma mõtlen, et mu ema elas temaga koos 34 aastat ja 90, 95 protsenti ajast oli ta hea, armastav isa ja abikaasa.”
77-aastane koletis kannab 10 järjestikust eluaegset vangistust Kansase El Dorado parandusasutuses.
“Armastav ja toetav”
13
80ndatel ja 90ndatel tappis Gary Ridgway koguni 80 naist ja suutis peita end armastava pereisa maine taha.
Tema poeg Matthew kirjeldas oma isa armastava ja toetavana, kes tegi temaga tavalisi tegevusi, nagu kalaretked ja rattamatkad.
Ta korjas sageli naised Matthew’ga autosse, et oma ohvreid meelitada ja kahtlustest kõrvale hiilida.
Alatu koletis tapaks nad siis ja seksiks nende surnukehadega – ühes dokumentaalfilmis väitis ta, et tema väike poeg oli temaga vähemalt ühes mõrvas.
Matthew oli 26-aastane, kui tema isa esimest korda 2001. aasta novembris vahistati. 74-aastane mees kannab praegu eluaegset vanglakaristust, ilma võimaluseta tingimisi vabastada.
Nüüd 40ndate lõpus Michael elab San Diego piirkonnas erakordset elu.
Kuriteo perekond
13
13
Alates 2002. aasta jaanuarist tappis Ward Weaver III kahe kuu jooksul Californias Fairfieldis 12-aastase tüdruku ja tema 13-aastase klassivenna.
Weaveri lapsepõlv oli segane, kuna tema enda isa Ward Weaver juunior mõisteti 1984. aastal süüdi paari topeltmõrvas.
Noorema Weaveri kohtuprotsessi ajal 2002. aastal aplodeeriti tema kasupoega Francisega, kes mõlemad uskusid, et nad on bioloogiliselt sugulased, ja nimetati kangelaseks tunnistaja ütluse andmise eest, mis aitas mõrvari tabada.
Perekonna vägivallalugu jätkus 1998. aastal, kui Francis keelati koolist teise õpilase lämbutamise tõttu ja talle esitati süüdistus raskendatud rünnakus pärast seda, kui ta järgmisel aastal tulistas vintpüssi vastu teismelisi täis sõidukit.
Kiiresti 2016. aastasse jõudes sattus ta seadusega täiendavatesse raskustesse ja talle mõisteti eluaegne vanglakaristus, kuna tulistas 2014. aastal narkodiilerit näkku.