Kenya plaan alkoholi kuritarvitamist ohjeldada: üks pubi linna kohta

Keenia asepresident on püüdnud astuda radikaalset sammu alkoholi kuritarvitamise vähendamiseks riigi keskregioonis, öeldes, et maavalitsused peaksid lubama vaid ühe pubi linna kohta, kuid kõik pole veendunud, et see on hea plaan.

“Isegi kui nad kõik need baarid kinni panevad, joome ikkagi,” ütleb Charles Ngugi mulle kohalikku populaarset vaadiõlut rüübates.

Baaris oli pime, kuid hommikuvalgus tuli läbi, kui rulood tuule käes lehvisid.

“See ei ole odav ega illegaalne liköör, miks nad siis minu elustiili ja peomeeleolu segada tahavad?” küsib ta häält tõstes, et teda kuuldaks üle leti koliseva muusika, mis peaaegu summutab meie vestluse.

Väikeses baaris on veel neli meest, kes kõik joovad pikkade laudade kõrvale asetatud puidust pinkide ääres istudes.

Keskealine mees koperdab baari ning tantsib ja laulab kaasa kikujukeelse laulu saatel, enne kui ukerdab ühele pingile, et sõpradega ühineda.

Mõne minuti pärast on ta magama jäänud.

Kell on 11 hommikul. Seaduse järgi ei tohi see baar olla avatud veel kuus tundi. Ja see peaks sulgema kell 23.00.

Muranga maakonnas, pealinnast Nairobist umbes 70 km (43 miili) kaugusel asuvas Kanderendu külas on avatud ka kolm väikest baari, kus on pidutsejad.

Just sellised kohad on asepresident Rigathi Gachagua viha sihtmärgiks. Jaanuaris ütles ta, et igas linnas peaks tegutsema lubatud baaride ja restoranide arv piirduma vaid ühega.

Kuid need, kes joovad, ei nõustu sellega, et see aitab neil immitsemist peatada.

“Kui sellised väikesed baarid suletakse, lähevad rohkem minusuguseid inimesi changaa saamiseks jõest alla. [the local traditional brew]”ütleb hr Ngugi.

Ebaseaduslikud õlletootjad on traditsiooniliselt kasutanud changaa valmistamiseks jõekaldaid. Seal on hõlbus juurdepääs veele ja enamikus kohtades on võimudel raske pruulikoda juurde pääseda.

Kesk-Kenya võitleb valitsuse hoiatuse eest alkoholi- ja narkoepideemiaga.

Ametivõimud ei ole selle kinnituseks andmeid esitanud, kuid nende sõnul on probleem, mille põhjuseks on reguleerimata baaride ja pubide suur arv ning odavate ebaseaduslike pruulite sissevool.

Samuti pole selge, miks Kenya keskosa esile tõsteti, kuid piirkonna külastus näitab, et joogipesad on vohanud. Muranga maakonna ametiasutuse sõnul on pubide, aga ka veini- ja kangete alkohoolsete jookide kaupluste arv pärast Covid 19 sulgemist hüppeliselt kasvanud.

Alkoholilitsentsidest on saanud maakonna ihaldatuim äriluba, teatati BBC-le.

Tehniliselt vastutavad litsentsimise eest maakonnad, kuid kuna ta on pärit keskregioonist, on asepresident Gachagual siin suur mõju.

“[County] kubernerid peavad tegema otsuse, et tulu teenimise nimel on iga kioski, iga müügikoha baariks ja restoraniks litsentsimine viis hävitada terve põlvkond ja see pole õige,” ütles ta.

58-aastasel Rosemary Kimanil on joomise mõjust isiklik kogemus.

Ta ütleb, et kaotas oma mehe alkoholismi tõttu. Kolm tema last, sealhulgas tütar, võitlevad sõltuvusega.

“See jõgi ja need baarid on meie kõigi lõpp,” ütleb ta oma kodus Kiunyu külas. Ta kolis sinna 1990. aastate alguses, et pere luua.

«Me ei saa sealt isegi vett tuua, sest illegaalseid õlletehaseid kontrollivad jõugud on võimust võtnud.

“Siin Kiunyus ei näe palju noori koos tüdruksõprade või peredega. Nad ei tee muud, kui ärkavad ja lähevad baaridesse jooma,” lisab ta.

“Kuidas me saame lapselapsi, kui meie oma lapsed on oma naise hüljanud, neil pole seksihimu ning nad ainult joovad ja magavad terve päeva?” küsib ta.

Pr Kimani toetab riigi valitsuse sammu sulgeda see, mida ta nimetab “tapjate koopad”.

Keskvalitsus soovib, et kõik joogikohad piirduks alkoholimüügiga ajavahemikus kella 17.00 kuni südaööni.

On tõendeid selle kohta, et lube järk-järgult ei uuendata, kuid joogikohti pole veel massiliselt suletud.

Baari- ja restoraniomanike sõnul on valitsus seaduslike ettevõtete sihtimisel oma prioriteedid valesti teinud.

“Probleem pole baarides ja pubides, sest pakume sotsiaalseid kohti, kus inimesed saavad suhelda, maksame riigi arengu eest makse ja anname tööd kümnetele tuhandetele inimestele,” arutleb baariomanike liidu esimees Simon Mwangi Njoroge.

“Ainuüksi keskregioonis on meil umbes 17 000 ettevõtet, mis annavad tööd 100 000 inimesele.”

Kohalikud vabaühendused ja kirik on sekkunud rehabilitatsioonikeskuste rajamisse, kuid need on kallid ja paljudele sõltlastele kättesaamatud.

“Me tõesti tahame tegeleda alkoholismi ja selle negatiivsete sotsiaalsete mõjudega, kuid me peame olema väga ettevaatlikud põlvetõmblusreaktsioonide suhtes. Kas meie probleem on seaduslike äride või ebaseaduslike jookidega?” ütleb Steven Kimani, Muranga maakonna tervise eest vastutav poliitik.

“Praegu ei ole meil maavalitsuse sponsoreeritud rehabilitatsioonikeskust, sest see pole meie prioriteet. Meie eesmärk on piirata juurdepääsu meie maakonda ja ülejäänud Keenia keskosa vaevanud illegaalsetele pruulitele.

“Kuid see arutelu baaride sulgemise üle on ennatlik. Milliseid kriteeriume te ettevõtete sulgemiseks kasutate? Milliseid andmeid kasutate, et väita, et meid see kõige rohkem mõjutab? Pole ühtegi,” räägib ta BBC-le.

Alkoholi ja uimastite kuritarvitamise vastase kampaania riiklik amet kogub praegu andmeid, kuid väidab, et on mures baaride leviku pärast ja on mures ebaseaduslike pruulite levimuse pärast Keenia keskosas.

Eksperdid hoiatavad, et kui probleemi lahendamiseks midagi ette ei võeta, võib kaotsi minna terve põlvkond.

Nende jaoks, kes on juba mõjutatud, ei saa muutused tulla piisavalt kiiresti.

“See on riiklik katastroof,” ütleb lesk Rosemary Kimani.