Kas Emmanuel Macron on Prantsusmaa purustanud? – POLIITIKA

John Lichfield on Independenti endine välistoimetaja ja oli 20 aastat ajalehe Pariisi korrespondent.

2017. aastal lubas Emmanuel Macron uut konsensuslikku laadi poliitikat. Tema sõnul oleks ta ülikonnas revolutsionäär, kes lammutab erihuvid ja purustab tõkked, mis piirasid võimalusi ja lämmatasid Prantsusmaa heaolu.

Veel eelmise aasta juunis rääkis Macron “uuest valitsemismeetodist”. Ta ütles Prantsuse piirkondlikele ajalehtedele, et prantslased olid “ülevalt tulevatest reformidest väsinud”.

Üheksa kuud hiljem toimuvad mitmes Prantsusmaa linnas rahutused. Prantsusmaa pealinnas on blokeeritud kiirteid, transpordi- ja energiastreike ning kogumata prügi mägesid, kui Macron kasutas oma põhiseaduslikku võimu, et kehtestada pensionireform, mida taunib 70 protsenti prantsuse täiskasvanutest.

Kaugeltki “sobivast revolutsionäärist” on Macronist saanud traditsiooniline Prantsuse liider, kes seisab silmitsi prantslaste liikumatusega. Nagu Nicolas Sarkozy ja François Hollande enne teda, üritab ta Prantsusmaad vastu tahtmist reformida.

Ja ometi on Prantsusmaa praeguses poliitilises meeleolus midagi hüsteerilist, mis ulatub kaugemale kui Macroni eelkäijate protestid.

See on osaliselt Macroni enda süü. Ta lubas konsensuslikku, alt-üles lähenemist, jättes kõrvale erakondade ja ametiühingute huvid ja tardunud mõtlemise.

Ta on jõudnud peaaegu ediktiga kehtestada üsna tagasihoidlik pensionireform, mille valdav enamus valijaid tagasi lükkab ja mille ametiühingud ja opositsiooniparteid, keda ta lootis marginaliseerida, esitavad (edukalt) valesti.

Macron jättis peaaegu kogu pensionireformi müügitöö oma peaministri Elisabeth Borne’i ja ülejäänud valitsuse hooleks. Nad on teinud segast tööd, müües maha segase, kuid mõistliku reformi süsteemis, mis on püsivalt defitsiidis ja püüab ellu jääda, kui ametlikku pensioniiga järk-järgult ei tõsteta.

Kuid kas see on “julm” ja “vägivaldne” reform, nagu väidavad isegi mõõdukad ametiühinguliidrid? Vaevalt.

Prantsusmaa ametlik pensioniiga tõuseb 2030. aastaks järk-järgult 62-lt 64-le. Teisisõnu, prantslased lähevad seitsme aasta pärast endiselt varem pensionile kui enamik eurooplasi praegu.

Pensionidebati hüsteeria peegeldab purustatud poliitilist maastikku. Pärast seda, kui vana vasak-paremsüsteem lagunes kümme aastat tagasi (mida Macron ise julgustas ja millest sai), on Prantsusmaa poliitika muutunud vastikumaks ja polariseeritumaks.

Vasak on kategoorilisemalt vasakpoolne. Parempoolne on triivinud paremäärmusliku poole. Macron pole kunagi oma “uut keskust” korralikult institutsionaliseerinud ega suunanud.

Teda süüdistavad nii vasak kui ka parempoolne Prantsusmaa “lammutamises” või “murdmises”. 15 kuu jooksul pärast oma esimest valimisvõitu 2017. aastal seisis ta silmitsi kollaste vestide liikumise enneolematu rohujuuretasandi mässuga bensiini- ja diislikütuse maksude üle Prantsusmaa maapiirkondades ja äärelinnades.

11 kuu jooksul pärast tema tagasivalimist eelmise aasta aprillis seisab ta silmitsi viimase kahe aastakümne suurima ametiühingumeeleavaldusega, mis ähvardab üle minna otseseks mässuks.

Kuid kas Macron on Prantsusmaa “murdnud”?

Tema valve all olev tööpuudus on langenud 9,4 protsendilt 7,2 protsendile. Noorte tööpuudus on veelgi järsemalt langenud. Macroni muudatused tööõiguses ja palgafondimaksude vähendamine – toona vaidlustatud – võivad nõuda osa krediiti.

Kulutused riiklikule tervishoiuteenusele on esimest korda sel sajandil oluliselt suurenenud (aga haiglad on hädas ja arstid kurdavad madala palga üle). Prantslased elasid COVID-19 pandeemia ja eelmise aasta energiahindade tõusu üle suhteliselt hästi tänu ulatuslikele valitsuse kuluprogrammidele.

Macroni ja tema inimeste suutmatus oma juhtumit edastada on sageli mõistatuslik – segu ülbusest ja tagasiastumisest.

Hea näide on pensionivaidlus. Enamik sõjakatest töötajatest – raudteel, Pariisi metroos, elektrijaamades – kaitseb erilist pensionirežiimi, mis võimaldab neil 50. eluaastatel pensionile jääda.

Need režiimid on püsivalt miinuses: ainuüksi raudteetöötajatele 3 miljardit eurot aastas. Puudujäägi katab riik ehk raudteelastest tunduvalt hiljem pensionile jäävate inimeste maksudest. Enamik eritehinguid kaotatakse Macron-Borne’i reformi raames järk-järgult.

Valitsus on kummalisel kombel tõrjunud sedalaadi rahalisi argumente kasutama. Selle tulemusena on vasak- ja paremäärmuslased reformi edukalt kujutanud kui “pankurite” reformi — justkui riiki, mille riigivõlg on 3 triljonit eurot. (114 protsenti SKTst) ei pea muretsema oma võlausaldajate pärast.

Mis nüüd? Rahutused vaibuvad. Borne’i valitsus elab peaaegu kindlasti üle esmaspäeval riigiassamblees umbusaldusavalduse. Peaaegu kindlasti vabastab Macron tema tasu kuu aja jooksul.

Uus peaminister püüab teha uut algust, kuid ülejäänud Macroni teist ametiaega tumestab vastasseis pensionide pärast. Ta on lubanud oma teise ametiaja lõpuks vähendada tööpuudust 5,5 protsendini (st täistööhõive), kuid tema tsentristliku vähemusvalitsuse jaoks on võitlus tema soovitud tööseaduse muudatustega.

Eelkõige pole Macronil ilmselget järeltulijat. Mitmed tsentristlikud poliitikud soovivad teda järgida, kuid Macroni “bränd” ja lähenemine ei too 2027. aastal suurt häälte võitjat.

Tal ei ole õnnestunud luua otsest sidet prantslastega, lõigates välja erakonnad ja ametiühingud. Tal pole õnnestunud prantslasi veenda, et nad kannatavad erihuvirühmade blokeeringu ja omandatud huvide all.

Macronil on mõnes mõttes see õnnestunud. “Makronism”, nagu algselt määratleti, on ebaõnnestunud.

Kuna vasakpoolsed on radikaliseerunud ja killustunud ning paremtsentristid sandistanud isekad sisetülid, ootavad Marine Le Pen ja paremäärmuslus kannatlikult tiibadel.